dream.

Taevas on raske, musta ning rahutu roosa segu. Ma vaatan ülesse ning mu laubale tilgub 3 tilka sillerdavat punast vedelikku. Minu ees on lagunev talu.
Kõik toimub vaikuses, ainult tuule kohin tekitab kõrgete kaskede latvades salapärast kohinat. Kased ulatuvad mustade pilvedeni ning nende lehed sädelevad. Ma kuulan neid ning oma südamelööke. Talu on tühi ning mul tekib ebamugav tunne, raske ning judinaid tekitav, justkui talu oleks näinud jubedusi, millest peab vaikima selle roosa taeva all. üksinduses. Ma astun välja ning näen endaümber veel talusi. Kõik sama tühjad ja rahutud.
Minust jookseb mööda valge hobune, kellel on see sama sillerdav punane vedelik lakal. Ta silmad on hirmunud. Ma jooksen talle järgi läbi hiiglaskaskede metsa. Tuule kohin toob mu kõrvu vaikse ning ilusa hümina, mille poole hakkan liikuma hobuse järel. Ma vaatan ülesse ning näen kaskede latvu sirutamas süngelt roosa-musta taeva poole.
Ma kõnnin edasi ning näen veskit. see on sama suur kui kasedki, kaugel. veskitiivad keerlevad hooga. Selle kohal sillerdab pilv seda samat punast vedelikku, mis mulle laubale langes ning mis hobuse lakal säras. Igale poole sajab punast säravat vihma pilvest, mis hõljub veski kohal. Hümin on endine. Mitte kurb, pigem vaikne ning rahulik. Ma lähen lähemale ning astun hallile põllule,siiski veel piisavalt kaugel veskist ning tuul tõuseb hetkeks. Valge ratsu kadus kaskede metsa.
Kõnnin üle põllu, lähemale veskile ning näen siis,et veski tiibade küljes on külainimesed, laibad. Nad on valged ning hümisevad arusaamatus keeles põlist viisi. Punane sillerdav pilv on nende veri. Äkitselt kuulen hüminat igalpool. sillerdavates punastes ojades,vihmas ning kasemetsa latvades. Kurb hümin, unustuses ning puutumatuses.
Ma taganen ning roosad pilved muutuvad tumedamaks. Hümin aga jälitab mind. samuti ka laipade pilgud. Ma seisatan ning kuulan nende ilusat võluvat laulu veel viimast korda, teades et pean lahkuma. Valge hobune jookseb metsast välja, ma hüppan ta selga ning sõidan tumeda metsa poole.
Tuul hakkab tõusma, pilved tormiliselt keerlema ning mis enne oli roosa muutub veripunaseks, kuid vihm sädeleb endiselt rahulikult,langedes udusule taoliselt põllule. Hiiglaslikud kased kõiguvad ähvardavalt ning ma vaatan tagasi ja näen veski tiibu keerutamas kiiremini, tormiliselt, laibad endiselt hümisemas. Äkitselt veski laguneb ning laibad kriiskavad läbilõikavalt. Hobune kihutab ning ma peidan oma pea tema lakka, tundes end turvaliselt. hobune sisendab mulle sõnadeta rahu ning ta pikk lakk kattab mu ülenisti, sidudes mind ta külge. Ta kihutab, eemale hüminast, kaskedest, veskist ning punasest vihmast kuni ma julgen unest ärgata, kodus.