unistused.

Ja mis siis kui vahel on tunne, et tahaksid surra, kuid mitte rahulikku surma. See ei rahuldaks seda tunnet,vaeva,valu mis kihutab sind selle soovini. Su Surm peaks olema piinarikas, kõige selle vääriline, mida tunned, kui võimalik, sama valus,et elaksid välja kõik mida tunned, ning hoiad enda rindkeres ning mida kellegile ei saa näidata, kellegile ei tohi kurta, nutta, karjuda. Kõik see piin mida hoiad endas ning mis su ajusid ja südant kõrvetab minutist minutisse,tunnist tundi,päevast päeva....
Sa naeratad, seda naeratust mida kõik sult ootavad, sisemiselt siiski karjud,kisendad, nutad. Tahad olla kuristiku serval, vaadata kaugusesse ning kisendada minestuseni, kuid mitte alla hüpata.sest klaas on ees. Sa näed kohta kuhu unistad kukkuda. Kujutad ette oma keha langemas vabalt.
vabadus
kallutad pead ning mõtled, kas su silmad on maandudes kinni või lahti?kas näeksid hetke millest unistad siin kuristiku serval?
Maa ja taeva vahel. Mineviku ja tuleviku vahel. Elu ja surma vahel.
Sul on hapnikupuudus.Sa hingeldad. Ahmid, kuid õhku ei ole. Tahad katusele, vabadusse,õhku, eemale kõigest, lageda taeva alla. Aga klaas on ees. Mõnitav. Sa näed selgelt hapnikku, mida vajad aga klaas ei lase sind selleni, vaid toidab sind su enda piinaga,piisavalt talutava piinaga.
Vabadus..
Tahad joosta. minema. Lõpmatusse. Sinna kust sind ei leita, joosta surma. Joosta kuni kukud kokku. pöörad selili, vaatad taevasse, tähti, kuud, ja just sel hetkel üks imeilus täht langeb ning põleb ära, nagu hing su sees, su mõtted ja süda ja tunded ja vaim. K6ik koos üksmeelselt. Kuid siiski mitte lõpuni, vaid täpselt nii palju et jäävad vaid kolmanda astme põletushaavad. aga mitte see mida soovid- tuhk. Ning sellepärast ei ole mõtet joosta, sest sellest saaksid vaid põletusarmid ja muud hullu ei midagi. Ja sa peaksid minema ikkagi koju ja naeratama ning õtlema et tegid trenni. ja sa tunneksid ennast kohutavalt. Tegelikult tunned ennast kohutavalt nii või naa.Sest sa ei saa öelda et sa jooksid et surra, kuid kurnatusest kukkusid ja nägid sel hetkel tuhmalt ilusat kukkuvat tähte ja su hing põles, täpselt nagu tähtki,hääletult nagu tähtki aga täht põles täielikult, sinu hing mitte ja sa tahad jälle karjuda aga ei või ning lihtsalt vastad oma tavapärase naeratusega. Su süda tuksub kiiremini ja teeb valu, mida naudid ning unistad et süda üles ütleks, kuid ta ei tee seda vaid lihtsalt põksub ning piinab sind, ning sa tunnistad endale, et see on paratamatus, et sa elad mõttetu väikse eesmärgita tähena, tähti täis taevas kuid ei saa endale lubada hävingut,mida igatsed, vaid lihtsalt hingelist piina, millega isegi et praegusel meeleheitlikul hetkel oled nõus leppima, ja lepidki.
seisad.vaatad aknast välja. Lämbud. Langed.

Miks peab klaas ees olema?Miks su hing tuhaks ei põle?