uni.

uni: vanaema maja. kõik oli kuidagi pime. oli vist suvi. aga taevas oli pilves ja valgust vähe. me olime seal klassiga ma arvan. sest iivi(appi ma ei oska ta nime kirjutada) valvas meid. üritasime leida kohta kus suitsu teha ilma et ta näeks aga ta nägi alati. meie ümber lendasid deemonid. aga mõned ütlesid et need on iidsed jumalad. nad tahtsid et me läheks ühte mahajäetud lagunenud lossi. mõned meist läksid. seisime hiigla suure ukse ees ja meie kõrval oli deemoni(või jumala) kujutis. lõvi suurune. ta silmadest tuli rohelist valgust ja ta kriiskas judinaid tekitavalt. aga igaüks kuulis seda enda sees, ning ei öelnud sõnagi. uks avanes täpselt nii palju et kõik said sisse. uks sulges. meid juhatasid vaimus ühest hiigelruumist teise, valgustades vaid enda hüüguvate kehadega(kui võib nii öelda) ruumi piisavalt, et näeksime seda mida vaja. terve loss kummitas ning õhk oli raske ja häiritud. tunda oli piina, surma nuttu kuskilt kaugest minevikust, mis ei kadunud. meie ette tekkisid mineviku pildid kunagistest inimeste piinamistest ning deemonite naerust. mul hakkas iiveldama ning tahtsin ära minna. aga uks ei läinud lahti. deemon ütles mulle, et ei ole veel aeg. see on alles algus. ja naeris. sealt edasi kadus kõik.